Tere kallid tudengid,

kirjutan siia Teie esseedele kauaoodatud arvustuse. Kuna probleem osutuks tõsiseks, ja kursuse alguses ÕISi ilmunud lühikesest juhendist ILMSELGELT ei piisanud, üritan põhjalikult selgitada.
Mulle tundub, et te olete valesti mõistnud, mis on essee. Kõige olulisem on see, et essee on enda mõtteavaldus. Inglise keeles, jah, seesama mõiste võib sisult olla peaaegu mis iganes kirjatükk, mis sisaldab sõnu. Kontrollisin juhendist, kas seda polnud teile mainitud. On küll. Essee on kirjutis, mis peaks kirjalikult edastama sinu mõtteid. See on selle töö iva. Mina aga paljudes teie essee-nimelistes töödes seda ei näinud. See oli pigem nagu üpris kaootiline referaat või õppekonspekt, mille õnneks ilmselt sa ise olid ümber sõnastanud. See, kui just õppejõud ei kasuta mõistet valesti, POLE ESSEE.
Ma vabandan, kui essee sisaldas teie enda mõtteid, tundeid ja seisukohti, kuid kui mina seda tähele ei pannud, siis seda seal samahästi kui pole. Peab olema selgelt arusaadav, mis on su enda mõte ja mis on argument ehk viide mingile muule üldtuntud faktile või - kasutades täpset viitamist - kellegi teise arvamus.
Essees peaks olema mingi konkreetne sisu, üks kindel mõte, mida sina öelda tahad. Sinu arvamus peab tuginema sellele, et sa tunned käsitletavat materjali. KUI sa hakkad oma arvamust põhjendama, kasutades selleks juba enne teada fakte (kuid mis pole siiski üldtuntud), tuleb viidata. Kui sul pole endal midagi öelda, pole mõtet ka viiteid panna. Essee pole kaootilistest andmejadadest pungil referaat, mille lõigud on kuskilt kopeeritud, ning millele heal juhul on juurde kirjutatud, kust sa need leidsid.
Kuna teil ka edaspidi tuleb ülikooli jooksul kirjutada veelgi esseesid, ja kui te ei lase end segada mu kriitilisest hoiakust, siis lisan ka spetsiifilisemaid soovitusi.


Nimelt tüüpiliselt tuleb sisse väga palju kirjavigu. Näiteks tähed olid vales järjekorras, või hoopiski puudu. Samuti vormistatakse neid tekstidokumente 1,5 reavahega, tavaliselt Times New Roman. Ja viiteid kindlasti ei kirjutata terve rea pikkusena sulgudesse. Selleks on tekstiredaktoris eraldi nupuke, et see oleks nõuetekohane nii trükitult kui elektroonselt.
Aga enne kui keegi saab anda tagasisidet su mõtte esitluslaadile, ülesehitusele, argumenteerimise selgusele, järjepidevusele, ja ilusale stiilile, peaksid sa kõigepealt mingigi enda mõttearenduse kirja panema. Muuseas, hinnatakse ka argumentide asjakohasust, nii et kõik peab haakuma peateemaga. Essee ei pea olema pikk. Ja kuna kirjutis sisaldabki enamasti vaid üht selget telge, mille teenimise heaks kogu ülejäänud jutt kirja pannakse, siis enamasti napi teadmistepagasiga see tulebki lühike. Mõelgem hetkeks professoritele, kelle teadmised on suured, kuid nemadki suudavad kirjutada lühikesi sõnavõtte ja artikleid. Pikalt pole mõtet heietada, kui sul midagi väga olulist öelda pole. Aga lühidalt kirjutada on ka raskem, sest su sõnastus peab olema nii täpne, et inimene, kellele sa oma mõtet tutvustada tahad, peab aru saama ja veenduma, et sa valdad materjali ning et sul on tekkinud oma teooria, kuidas asju maailmas täiustada. Lühidalt – sa veenad lugejatki endaga kaasa mõtlema selgelt ja arusaadavalt, koguni vaimukas stiilis.
Aga kui ma pole spetsialist, et kenasti teemast rääkida? – Selleks sa loedki enne materjali. Kirja paned aga enda mõtted. Möönagi siis, et sa ei tea teemast küll palju, aga mis mõtted tekkisid, tuginedes Su enda maailmavaatele ja võhiklikule, koguni süütu kõrvaltvaataja pilgule. Ma ei tea, mis valdkonna tudeng sa oled, kuid oled küllalt kaua maailmas elanud ning suhtled inimestega. No mis mõtted tekkisid, kui lugesid neid materjale, mille õppejõud kohustuslikuks tegi? Teema oli lai.
Mida teed, kui näiteks meie lugupeetud kliinilise psühholoogia õppejõud Maie Kreegipuu ütleb, et kirjuta isiksushäiretest. Kas siis panedki pealkirjaks „isiksushäired?“, kopeerides sisu alla suvalisi lõike internetist, muutes vaid sidesõnu? Kui nii tegid, siis see on väga paha. Selle asemel oleksid võinud valida ühe alljärgnevaist.
Näiteks kirjuta, kas oled märganud, et inimesed on erinevad. Oled? või tunduvad nad suhteliselt samasugused. Miks nii?
Või
Mida sa ise normaalseks pead. Kas kahtlustad, et keegi su suhtlusringkonnast võib olla isiksuses äärmuslikkuse esindaja…. Sest….. /Vot siin on ehk andestatav, kui juhtumisi kopeerisid internetist suvalisi lauseid/. Mis tundeid see tekitab? Mis mõtteid andis loeng? Kas teema oli huvitav ja miks (siin võid argumenteerida selgelt ning viidata materjalidele, mida sa õppisid).
Või veel üks idee. Mind ennast huvitaks väga, et kui sa pole hariduselt psühholoog, siis kuidas näivad isiksusehäired su ettekujutuses n.ö tavainimesele. Jah, ja sa pead valdama materjali, millele viidata.

Genereerin siia enda peast ühe positiivse näite: „Mulle endale tundus imelik, et skisoidset isiksust, kes eelistab olla peamiselt üksi olla ja üksinduses tegutseda, peetakse häireks. Miks see peaks kedagi häirima? Minu meelest….. (kirjutad omi mõtteid siia ja argumenteerid, samas ära unusta tutvumast ka vastaspoole argumentidega ehk mõtiskled, miks see ikkagi on häire) Näiteks: Samas häire definitsioone on palju ning üheks olulisemaks neist on see, et häire peab häirima ennast ja/või teisi. Tundub, et kui selle häirega isik tõesti käitub…. (kirjelda, mismoodi ja viita, kui kasutad spetsiifilist allikat), siis võib see täita diagnostilise kriteeriumi punkti, et kõik teised ta ümber on häiritud, eriti lähedased. Aga samas – kui ….. jne, jne.“

Lühidalt – näita et mõtled, arutad ja et ei lahmi, mitte nagu seda teevad rumalad aktivistid, kellele ei saagi vastu vaielda. Ole teadmistepõhine ning esita argumente, mida hea teaduse kohaselt on võimalik piisava tõendusmaterjaliga ümber lükata. Ehk siis – et oleks võimalik konstruktiivne vaidlus.

Vastupidine näide on siis see: „Essee dinosaurustest. Dinosaurused on mu meelest ägedad.“
Oponent ehk mõtlemisvõimega lugeja küsib kohe – miks?
Sina vastad vaikimisi: „sest nii on lihtsalt“
Nagu näed, siis siin on tegu halva sõnavõtuga, kuna pole argumenteeritud ja tundub, et autor ei tea teemast midagi. Aga erinevalt paljudest igavatest kirjatükkidest, mida õppejõud taluma peavad, on ülaltoodud näide rohkem essee kui vilets referaat, sest sisaldas oma arvamust.

Kui Tiina ehk mina oleks oma essees öelnud:
„dinosaurused on mu meelest ägedad, sest esiteks on nad rohelised /siin on viitamise koht/ ja teiseks… /ilmselt on mul veel midagi öelda/. See on eriline ja üllatav, sest imetajad pole reeglina rohelised. Vähemalt mina ei kujuta seda ette ja see teebki nad unikaalseks ja huvitavaks.“

Nagu näed, siis siin annab vastu vaielda, mis on väärtuslik ja annab kirjutajale (ehk mulle :)) punkte. Esiteks saab allika usaldusväärsuse kahtluse alla panna ning väita, et dinosaurused pole rohelised. Keegi võiks kirjutada essee, kuidas nad on igavad, kuna TEGELIKULT nad pole seda värvi ja kuidas ma eksisin. Või siis väita, et ükskõik, kas need õnnetud olendid on ägedad või mitte, olulisim on see, et Tiina eksis. Ehk teisisõnu keegi võib omakorda põhjendada oma essees, viidates mulle, et neid ei peaks üldsus pidama ägedateks ainuüksi Tiina väite põhjal, sest Tiina argument ei kehti. „kahetsusväärselt pean mainima, et Tiina ettekujutus, nagu dinosaurused oleksid rohelised, on jäme eksitus. Kui pöörame tähelepanu, et ta viitas SL Õhtulehele, eirates teaduslikke teadmisi, mis tõestavad vastupidist, tahtis ta tõenäoliselt meelega ja pahatahtlikult eksitada ja veenda meid, kes me pole kergeusklikud, julmas vales.“

Nagu näha, saab maksimumpunktid argumenteerimisoskus, selge sõnastus ja hea stiil. Punkte ei võeta maha, kui on korrektne viide. Punkte alandatakse, kui viidatakse kahtlasele allikale, a’la Delfi (kelle-ajakirjanik-luges-üht-psühholoogiaalast-artiklit-järelikult-ta-sai-sellest-õigesti-aru), sest ilmselt siis sa ei tea, mis on argument ja mis mitte. Punkte võidakse alandada, kuna eksitakse ala tundmises (kas dinosaurused on ikka imetajad?).

Jah, loodetavasti sai selle essee müsteeriumiga asi selgemaks. Essee koosneb oma mõtte selgitustest. Mõtte sisu tutvustuse käid välja sissejuhatuses ning ütled olulisima järelduse välja (seda kutsutakse ka kokkuvõtteks) viimases lõigus.

Edasijõudnumad esseede kirjutajad mõtlevad suure osa oma essee kirjutamise ajast ka väga hoolikalt selle peale, mis küsimused kriitilisel lugejal tekkida võivad ning vastab neile jooksvalt ja vaimukalt, veendes lugejat nõustuma enda vaatepunkti õigsusega. Kasvõi üritavad lugejat panna tunnistama, et selle teemaga ei saagi võtta selget seisukohta. Kuna lugeja on sinust erinev, on õnnestumise tunnus see, et essee tekitab temas uusi mõtteid ja emotsioone.

Võid ju mõelda, et mis siis saab, kui sul polegi selget arusaama veel välja kujunenud. Mis siis teha? Aga siis ongi su seisukoht see, et vähese info põhjal nii keerukas küsimuses ei saa olla ühest seisukohta. (mida sa siis põhjendad ja veenad lugejat enda seisukohas) 

Ja praktiline soovitus. Ära iial alusta oma essee kirjutamist algusest, teadmata, kuhu jõuda soovid. Oma õuduseks olen näinud kirjutajaid, kes alustavad lauset, endal pole aimugi, kuidas see lõpetada. Ja siis küsivad minult nõu. Kahjuks ükskord ei saadud aru isegi küsimusest: „ aga mida sa öelda tahad selle lausega?“ Ära küsi, kuidas lauset lõpetada, kuidas esseed ära lõpetada, mida kokkuvõtteks kirjutada, kui sul on endal 0 ideed ja sa ei mäleta ka seda, mis laused sa juba kokku mäkerdasid. Sa võid sõbralt küsida nõu siis, kui sul on mingigi mõte sees. Küsi näiteks: “ Kas sa said aru, mida ma öelda tahtsin? Kas grammatika on õige? Kas saaks öelda sama asja paremini, selgemini?“

Kirjuta kasvõi oma ideed ja faktid päevikusse eelnevalt ja saa selgusele, kui palju teemast tead ning millest võiksid argumentatsiooni kokku panna. Kui see teadmine olemas, kirjuta sissejuhatuseks, millest rääkima hakkad ning tee see loogilises järjekorras ära, millele lisaks võtad olulisima lühidalt kokku. Seejärel pane hästi tähele!!!

!!!Saada tekst oma meiliaadressile või kopeeri mälupulka, mine ülikooli arvutiklassi, ava oma töö, viimistle kenasti, kontrollides õigekirja sinna seaduslikult kalli raha eest ostetud tekstiprogrammiga, alles siis on essee sõbralikult valmis. Omavahel öeldes – olen kindel, et selline vaheldusrikas meeldivus kõigutab õppejõu subjektiivsust sinu kasuks. Ahjaa – mõtle välja ka huvitav, kutsuv pealkiri.

Lisan meeldetuletuseks juba kursuse alguses ilmunud essee juhendi.
Esseede hindamise kriteeriumid.
1. autor tunneb ja kasutab nii kohustuslikku kui lisamaterjali;
2. autor viitab kasutatud uurimustele, teooriatele, autoritele, artiklitele;
3. essee erineb referaadist, kuna sisaldab arutlust;
4. on selge ja arusaadav, mida autor tahab öelda;
5. on välja toodud oma seisukoht ja seda põhjendatud;
6. lugu on elegantselt vormistatud, ilusas eesti keeles, kirjavigadeta (koguni vaimukas)

Ma pidasin ka teiste hindajatega nõu. Kui sul on ainult kaootiline vigu täis referaat, ja sa pole aru andnud, et ma saan tekstilõike guugeldada ja imestada, miks ometi sa suvaliselt eneseabileheküljelt mingit seosetut jama kopeerid (mis soovib sulle Freudi-aegset teraapiat müüa). Teadmiseks - tänapäeval on toimunud teatud mõttemuutused ses vallas ikkagi. Kui ei suuda märkida, et saad aru, et tegu on ajalooallika või äriühingu müügitöö või reklaamiga, on ikka pahasti küll.

REFERAAT on su enda sõnadega kirjutatud kokkuvõte, mis tundus sulle loetud materjali põhjal kõige olulisem. Halb referaat koosneb suvalistest tähejadadest, mille sa kopeerisid internetist kahtlase pealkirja alt. Kui sina olid see, kes nii tegi ja selle essee-nimelisena kogemata ära saatis, siis ma andestan tingimusel, et järgmine kord sa seda eksitust ei tee.

Selle asemel kopeeri netist leitud tekst omale eksamiks õppimise juurde, mitte ära saada õppejõule. Kui soovid argumenteerimiseks kasutada mõnd infokildu, siis ok, viita, mitte ära jutusta ümber, mida sa wikipediast juhuslikult lugesid. Fakti, et raamatut lugesid, pead tõestama eksamil.

Kui tunned, et essee läks metsa, soovitan teha ära kogu eksami, sest kui tõesti oled materjaliga tuttav, saad ilmselt sealt rohkem punkte.

Loodan, et neist näpunäidetest on tuleviku-sõnavõttudeks kasu,

Tiina Rahe,
elu jooksul esseesid kirjutanud küll,
nii haltuuraks kui asjalikke,
kavatsen edaspidigi,
teistele peale ei sunni

Soovitusi, kuidas teha referaat esseelikumaks

Põhiline essee kirjutamise juures on see, et jutul on eesmärk, miks sa kirjutad. Kirjutis on suunatud ikkagi lugejale mingi uudse idee või mõttearenduse tutvustamiseks. Essee ei ole konspekt sulle endale enne eksamit lugemiseks või referaat. Hullemal juhul äärmuses on see kaootiline faktide jada, mis on suvaliselt eri infoallikaid kasutades kokku miksitud. Essee eesmärk üldjuhul on arendada ilmekalt ja selgelt, loogiliste põhjenduste jadana enda isiklikke mõtteid. Faktide nimetamine peaks teenima kõrgemat eesmärki – mingit pointi, mida sa teisele öelda tahad. Parimal juhul oled juhtmõtte juba enne välja mõelnud ning kogu jutt peaks suunduma ühe ja sama eesmärgi teenimiseks – et end sõnades väljendada. Halb on anda vaid mingi kirjeldus, lugejat hoiatamata, miks sa seda teed. Eeldataksegi, et juba orienteerud infos ning kirjutad mõtteavalduse.

Mul endal on üks mõte, mis võiks aidata. Kui soovid edaspidi tehagi sellist ülevaatlikumat tööd (sest nii on hea endale materjal selgeks teha), siis ole kaval ja mõtle välja, kuidas sa saaksid seda põhjendada ja õigustada.

Essee isiksusehäirete teemal.
Näiteks ütle, et sind hämmastab, kui erinev võib olla isiksushäire diagnoosi kandvate inimeste käitumise mitmekesisus, ilmutamata võhikule mingit sarnasuse märki. … Ja siis kirjeldad, (imestades ja võrreldes neid), kui mitmekesine on häirete pilt (ning mis kõige tähtsam – mis mõtteid see esile kutsub). Või siis et leiad, et kõik on fundamentaalselt sama, KUIGI on nii drastilisi erinevusi, nagu et …. (selgitad eri häirete pilti) Või siis et huvitavaim oli …., kuna see avaldus…., samas kui teised… jne, Võimalusi on mitmeid, kuid arvatavasti said mu mõttest aru – väldi faktide ülesloetlemist. Tee seda vaid siis, kui tahad enda essee juhtmõtte eksistentsi õigustada või ümber lükata. Usu – lugeja ilmselt juba teab seda või ei viitsi lugeda. Tekita huvi. Anna uusi mõtteid ja tundeid professionaalile ning tekita huvi võhikus. Või olgugi su eesmärgiks anda vastakat infot, põhjendatult, tekitades lugejas sunni kah teema olemuse üle mõtlema hakata, näidates ise eeskuju… Pole midagi parata, essees peab paljastuma su enda vaimuaktiivsus, mida ei saa, ei tohi häbeneda.
Kui nüüd selle tagasihoidliku nõu läbi lugesid, selle üle mõtled ja seda tulevikus järgid, siis usun küll, et sul on annet kirjutada suurepäraseid kirjatükke ja kodutöid (igal on olemas mingi omapärane vaade elule ja õpitavale materjalile), samas kui kolleegid ja konkurendid ikka veel soperdavad haltuurakorras essee pähe igavaid referaate. 